E.Bornhöhe Ajaloolised jutustused(tasuja)
Ometi olen ma sulle suurte
tegudega nädanud, kui kuumalt ma sind armastan. Sinu päast tungisin ma peaaegu
üsipäni Põtsamaa lossi ja võsin sinu isa verivaenlase vangi, ja Kuimetsas oleksin ma
vististi su elu pä astnud, kui sa nii kaua oleksid läenud oodata. Sa naeratad, aga mis tõi,
see tõi. Sinu päast olen ma kaks tosinat venelasi
393
äa tapnud ja see ei olnud sinust sugugi mitte õge, et sa ennast alatu inimese läi pä asta
lasksid.»
«Palun andeks . . . »
Selle läirä akimise jäeldus oli, et Risbiter teisel päval Kuramaale oma mõsa reisis.
Agnest jumalaga jätes tegi ta kavala, «rä akiva» nä, otsekui tahaks ta üelda: «Pole minu
sü u, et su süamele piina teen. .Sa oled mind külalt ärita-nud, nü ud kahetsel Nü ud olen
mina kass, sina --hiirekel»
Imelikul viisil langes Risbiteri äareisimine just selle ajaga kokku, mil rü utel Mönikhusen
oma salgaga uut sõakäku venelaste vastu valmistas; see nätas peaaegu, nagu ei oleks
annaabi.ee 
