V. Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat
stiil oli ammu juba kadunud, välja arvatud ainult Julianuse termid, kus seda keskaja paksu
koore all veel tunda oli. Kelti stiilist polnud aga enam jälgegi, seda ei leitud isegi kaevusid
kaevates.
Viiskümmend aastat hiljem, kui renessanss sellesse nii rangesse, kuid ühtlasi
vaheldusrikkasse ühtlusse segas °ma fantaasiate ja arhitektuurisüsteemide hurmava luksuse,
romaani ümarkaarte, kreeka sammaste ja gooti võlvide pilgari, oma peene ja ideaalse
skulptuuri, oma arabeskide ja akantuste erilise harrastuse, Lutherile kaasaegse ehituskunsti
paganuse, muutus Pariis vahest veelgi ilusamaks, kuigi silmale ja vaimule vähem
127
ühtlaseks. Kuid see hiilgeaeg oli üürike. Renessanss polnud küllalt erapooletu, teda ei
rahuldanud üksnes ehitamine, ta tahtis ka maha kiskuda. Tõsi küll, tal oli vaja vaba ruumi.
Nõnda oli Pariis täielikult gootilik ainult ühe silmapilgu. Vaevalt viidi lõpule Saint-Jacquesde-
la-Boucherie ehitamine, kui juba vana LouvreMt hakati maha kiskuma.
annaabi.ee 
