V. Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat
Nende pilkavad zestid, kiikav naer ja
irvitavad hüüded, mida nad vahetasid oma seltsimeestega
12
ühest saali otsast teise, lasksid mõista, et need noored jüngrid ei jaga allolijate tüdimust
ega väsimust ja et nad oma eralõbuks kõike, mis silma puutub, jandiks teevad, mis neil laseb
kannatlikult ootamist taluda.
«Jumala eest, kas tõesti sina, Joannes Frollo de Molendino?» hüüdis üks neist väikesele
valvakajuukselisele, ilusa kavala näoga jõnglasele, kes kapiteeli akantusele oli roninud. «Sul
on paras nimi, Jehan du Moulin2 sest käed ja jalad on sul harali nagu veskitiivad. Oled sa
ammu siin?»
«Kuradi armust juba üle nelja tunni,» vastas Joannes Frollo, «ma loodan, et need mu
puhastustule ajast maha arvatakse. Kella seitsme ajal kuulsin, kuidas Sitsiilia kuninga
kaheksa lauljat Sainte-Chapelle'is missa esimest salmi laulsid.»
«Kenad lauljad,» vastas teine, «nende hääled on veel teravamad kui nende mütsid! * Enne