Kristjan Jaak Petersoni ilmavaade
eemale peletab. Inimene peab tõde otsima, tarkust õppima, mitte moe järele aelema ega
viisakate elukommete ning tantsu õppimise peale aega raiskama. Peterson hindab sisemist
inimest, mõistust, mitte väliseid ja keha ümber lebavaid riidehilpe. Ka ses suhtes seisab ta
üksi oma aja keskel kui revolutsionäär, ja see näitab, kui palju kodanlikku julgust,
iseloomukindlust ja iseseisvust omas too noor eesti soost akadeemiakodanik, kes oma
algupära ei salanud ja tolleaegsele tõbraslikust õhkkonnast läbiimbunud ,,viisakale"
seltskonnale kinda näkku julges visata.
Peterson armastab eesti rahvast, tema keelt, minevikku. Ta kogub rahvalaule, püüab ka
oma luuletusi rahvalaulu järele aimata jne. Tema rahvuslikku ilmavaadet tunnistab ka aforism
,,Tubakas".
Mis puutub Petersoni ilmavaate algupärasse, siis peab ütlema, et ta kreeka
filosoofidega tegemist on teinud