Psühhopatoloogia
Inimese psüühilise tegevuse alus ja vältimatu lähe on sensoorne stimulatsioon, s.t kogu
informatsioon, mis saabub peaajju meeleelundite kaudu. Sensoorse stimulatsiooni mahu,
intensiivsuse ja/või iseloomu muutused võivad põhjustada peaaju tegevuse häireid. Sensoorne
vaegus põhjustab psüühilisi hälbeid: teadvuse hägunemine, ärevuse-ja hirmutunnet,
meelepettelisi elamusi jms. Kuigi liikumisvaegus vahetult psüühilisi häireid ei põhjusta , loob
ta ajutoonuse vähenemisega soodsa pinnase hälvete tekkimiseks. Kahjulik toime võib aga olla
ka sensoorsel ülekoormusel.
Nt: 25-aastane naine töötas puidutööstuses väga mürarikkas ruumis. Mõne kuu pärast
tekkisid tal verbaalsed kuulmispetted: esialgu nime hõikamine, siis lühidad kommenteerivad
ja käskivad repliigid. Lisandus ärevus, hirm jääda vaimuhaigeks. Pöördus ise arsti poole,
tegi läbi lühikese statsionaarse ravikuuri, tervenes. Järgides arstide soovitust, vahetas
töökohta
annaabi.ee 
