NÕUKOGUDE KULTUURIPOLIITIKA JA TEATRIELU
laine 1960. aastate lõpupoolel. Neid kirjutasid enamasti luuletajad, näiteks Artur Alliksaar,
Ain Kaalep ja Paul-Eerik Rummo. Niisuguste näidendite tinglikkus lubas käsitleda laiemaid
ja üldisemaid eksistentsiaalseid küsimusi, mõnevõrra ka totalitaarsuse julmust ja tobedust.
Sellele järgnes 1969 alanud radikaalsem teatriuuendus, mida kandsid tollal "Vanemuises"
tegutsenud noored lavastajad Evald Hermaküla ja Jaan Tooming, ajutisemalt ka Kaarin Raid.
See avaldus näidenditekstidega ümberkäimise vabaduses, lavategevuse agressiivsuses ja
füüsilisuses, sümbolite ja metafooride ohtras kasutamises.
1970. aastatel pöördus suur osa kogu eesti kultuurist nn. juurte temaatika poole, misläbi
võimendusid selgesti ka võõrvõimu vastased alatoonid. Teatris sai üheks tähiseks Jaan
Toominga lavastus „Laseb käele suud anda” (1969) August Kitzbergi vähemtuntud näidendi