Sõjandus
hoidmiseks muud võimalust polnud. Kui oma alamate seast mehi ei jätkunud,
sõlmisid valitsused lepinguid sõjaliste ettevõtjatega kes värbasid sõdureid
teistest maadest. Võga palju palgasõdureid tuli Šveitsist,Šotimaalt ja Saksa
vürstiriikidest.
Varustamine
Varauusaegsed sõjad nõudsid järjest suuremat hulka sõdureid. Suur osa neist
paigutati linnade kaitseks garnisonidesse (garnison on ühe asula või ka muudes
määratud piirides alaliselt või ajutilselt paiknev väeüksus) nt Rootsil oli 30-
aastase sõja lõpul Saksamaal 127 garnisoni. Järjest raskem oli selliseid vägesid
varustada toidu ja muu vajalikuga. Nt 60 -tuhande meheline armee tarbis iga
päev 45 tonni leiba, 180000 liitrit õlut ja 2500 tonni looma liha. Ehkki armeedega
oli kaasas tohutud moonavoorid, oli võimalik kaasa vedada vaid mõne päeva
varu. Seetõttu hakati toiduvaru muretsema kohapealt. Enamik valitsusi kulutas
sõjapidamisele rohkem kui 50% riigieel- arvest
annaabi.ee 
