Meditsiiniajaloo konspekt
Samas
hakkas tekkima arusaam mõistusest. Mõistuse haigust ei peetud enam ei hinge, ega mitte ka
keha haiguseks see keeruline olukord kestis paarsada aastat.
18. sajandist hakkas euroopalikus kultuuriruumis levima hoiak, et vaimuhaiged on eeskätt
haiged inimesed. W. Cullen nt arvas, et vaimuhaigus oleks midagi meie mõistes
neurofüsioloogilist (ebakorras aju ja närvisüsteemi produkt), kuid et mitte kõik ajutegevusse
puutuv ei ole teadusele arusaadav (Cullen oli vitalist). Niisiis oli vaimuhäiretega tegelemise
puhul oluline nii kehaline kui moraalne pool (ning asutused, kus haigeid hoiti, jätkuvalt
ühised kurjategijate, prostituutide jne-ga). Tähtsaks märksõnaks vaimuhaigete hooldamisel sai
distsipliini mõiste, oli erinevaid võimalusi selle saavutamiseks.
Üldistavalt võib siiski öelda, et egoistlik enesekaitserefleks vaimuhaigete suhtes
annaabi.ee 
