Vana-Rooma meelelahutus
võistluse käiku kandsid ajurid erivärvilisi tuunikaid, mille värvid olid kindlaks määratud:
valge, punane, sinine ja roheline. Võitja oli see, kes õnnestus esimesena ületada korraldajate
loozi kohale tõmmatud valge kriidijoon.
Kerged kaarikud paiskusid pöördekohtades pahatihti kummuli, vigastades või isegi surmates
ajureid. Ohutuse huvides kandis iga hobusejuht vöö vahel teravat nuga, et õnnetuse puhul läbi
lõigata ohjad, mis kiskusid teda rataste alla. Peas oli ajuril nahkmüts ja rõivad olid
nahkrihmadega kinni nööritud, et lehviv hõlm ei jääks rataste vahele. Ühes käes hoidis ta
ohje, teises piitsa. Võidu puhul ootas ajurit suur rahaline autasu ja ka kuulsus mitte ainult
Rooma linnas, vaid ka kogu Itaalias. Nende kuulsusest ihaldasid osa saada isegi keisrid.
Keiser Nero võttis isiklikult osa võidusõitudest, kus võit oli talle loomulikult tagatud.
Võidusõiduhobuseid pidasid erilised organisatsioonid. Peale sadade hobuste kuulusid sinna
annaabi.ee 
