Stoikute meelest toimis maailm õiglase ja vääramatu jumaliku korra järgi.Tark inimene,ütlesid stoikud,lepib oma saatusega,teades kindlalt ,et kõik mis jumalad sündida lasevad,on hea.Stoitsislik õpetus levis hiljem ulatuslikult ka rooma riigis ,kuid roomlased andsid sellele oma ellusuhtumisest lähtudes uue tähenduse. Hellenismiaegset teadust iseloomustab teaduse ja filosoofia süvenev eraldumine.3.sajandil eKr tegeles Eratosthenes astronoomia,geograafia ja ajlooga .Ta arvutas välja maa ligikaudse ümbermõõdu ja koostas kreeka ajalugu hõlmava kronoloogilise süsteemi.Matemaatik Eukleides koostas mitmeköitelise teose"Elemendid".Sitsiiliast pärit matemaatik,füüsik,leiutaja Archimedees formuleeris hüdrostaatika seaduse.Astronoom Aristarchos esitas ajaloos esimesena heliotsentrilise maailmapildi.Ta väitis ,et päike ja tähed seisavad paigal,maa koos muude planeetidega aga tiirleb päikese ümber .Sellel perioodil
Et erinevalt loomast on inimesel ajalugu. ,,Hulluse ajalugu on mõistuse ajaloo vastaspool". ,, Missugune on aeg , niisugused on ka vaimsed häired". Hulluse mõiste mis kujunes välja XIX sajandil , kujunes välja just ajaloolises teadvuses ja kahel põhjusel: Esiteks sellepärast ,et hullus on pidevas arengu kiirenemises just nagu tuleneks ajaloost, teiseks sellepärast ,et tema vormid olid tingitud ajaloolise arengu figuuridest. Ja ometi vajus hulluse suhe ajlooga õige ruttu unustusse. Hullust ei tajuta enam ajaloo vastaspoolena,vaid ühiskonna pahupoolena. Ajalooline analüüs muundus sotsiaalseks kriitikaks. Hullusest sai kodaniku eetika vormis hüljanud klassi häbimärk. Niisiis tajutakse hullust ühteaegu vältimatu maandumisena ning moraali ja religiooni printsiipide sattumusliku aksidentaalse unustamisena. Inimene seadis hullusega sisse uue suhte, mis oli ühtpidi otsesem ja teistpidi ka väljaspoolsem.