Maailmakirjandus II (keskajast klassitsismini)
töötati välja rangeid reeglid, tõmmati selge piir ,,kõrge" ja ,,madala" kunsti vahele. Draamas oli ülioluline 3 ühtsus:
aeg, koht ja tegevus. Luules pidid olema puhtad riimid ja range vorm.
Klassitsism pani end Prantsuse teatris maksma ~1640. Kirjanduskriitik Boileau kerkis esile tema meelest poeet peab
matkima looduse tõest ja üldkehtivat osa, mida saab üksnes mõistusega määrata. Toetudes antiigi kogemusele peab teos
olema ratsionaalselt korrastatud. Luuletajat ajendagu loominguks südame hääl, kõlbeline eesmärk. Klassitsistliku
esteetika mõjud ulatusid 18. sajandisse. Mõnegi noorema rahvuskirjanduse kujunemises oli klassitsismil suunaandev roll, nt
Ida-Euroopa riikide kirjandustes.
15) 17. saj proosa.
Proosa polnud klassitsismis eriti hinnatud ja reegleid keegi ei kirjutanud proosakunstile. Püüti antiiki kõiges
matkida. Proosa arenes siiski jõuliselt, eelkõige kelmiromaani ja Cervantese mõjul. Barokis oli keskseks allegoorilisus ja
annaabi.ee 
