Platoni Pidusöök
ühtsuses“ –, mida nendes polnud, ja mistõttu Sokrates võibki neile ette heita, et nad räägivad suvaliselt, samas kui
tema räägib tõde. Ning viimane kõne, Alkibiadese oma, lisab narratiivse või praktilise kinnituse Sokratese ideedele
või teooriale. Seda kinnitust tugevdab veel raamjutustus, mis algab pisut enne Agathoni pidusööki ning lõpeb
mõnda aega pärast seda, ning mis näitab, et see oligi Sokratese tavaline elu ning et ta ei lasknud ei meelelisel
ajaviitel (joomine) ega vaimsel tegevusel (kõnepidamine) ennast eksitada – kogu see öö ei kurnanud teda niimoodi
ära nagu teisi, vaid pärast magamata ööd veetis ta „ülejäänud päeva nagu tavaliselt“ (241). Ehk teisisõnu, oluline
pole ainult Sokratese dialoogis esitatud teooria, vaid nagu ütleb Triin Kallas, „[m]is loeb, on dialoogi praktika ja
transformatsioon, mille see kaasa toob“ (Kallas 2009: 151).