Marju Lepajõe Rahvuslikkust tuleb jaatada ja selle üle uhke olla
Tartu-Tallinna rongis on väga hea lugeda bibliofiilset kirjandust. See on paras distants ja meeleolu, et
süveneda Umberto Eco mõnda peatükki. Tartu ja Elva vahel sõites sobib ajakiri Akadeemia selle
vahemaaga jõuab keskmiselt ühe artikli läbi lugeda.
Ega ma suudagi vastata, miks inimeste suhtlemine on muutunud justkui haugatuste vahetamiseks.
Lääne-Euroopasse sisserännanute teise ja kolmanda põlvkonna esindajate kohta räägitakse, et noid
ajavatki juurtetus hulluks.
Just nimelt. Neil noortel ei ole kodu. Kodu ei ole see, kus nad parajasti elavad, ega ole neil ka varasemat
kodu. Ja see on tragöödia. Vanemad on lihtsalt otsustanud veendumuse või vajaduste järgi, et lähme sinna
või tänna elama. Noor inimene tõmmatakse välja ja istutatakse ümber, ja kui uus koht ei sobi, siis minnakse
järgmisesse kohta. Ei ole ime, et siis minnakse agressiivseks.
Kas islam sobib Euroopasse? Mind teeb islami pealetung Euroopale küll ärevaks.
annaabi.ee 
