Erikultuuride suhtumisest aega
tähelepanu pöörama aeg-ruumis toimuvale ajalikkusele, mis oli vajalik mõistmaks
ühiskondlikku arengut. Antiikajal võib täheldada esimest korda laialdast huvi enese mineviku
vastu, mis väljendus massilises kogumises ning raamatukogude, arhiivide ja kollektsioonide
loomises.
Kreeklastel eksisteeris kaks ajamõistet igavik (aion) ja liikuv aeg (chronos). Viimasega on
seotud tsükliline ajakontseptsioon: aja pidevalt muutuvad etapid minevik, olevik, tulevik
olid ajaterviku osad, mis vaheldusid, nii nagu inimelu oma järgnevuses. Ka keskaja inimese
maailmapildis oli sama süsteem olulisel kohal: ilmaliku elu jaoks oli aastaaegade tsükkel ning
liturgilise elu jaoks kiriklik tsükkel. Nii religioossete, ajalooliste ja isikliku elu tsüklite aluseks
on looduse tsüklilisus.
Kristlikku kultuuri kuuluva inimese teadvuses tõlgendatakse aega kaheselt aeg, mis möödub
ja aeg, mis kestab nn inimlik aeg ja absoluutne (jumalik) aeg.
annaabi.ee 
