20. sajandi esimese kümnendi kirjandussuunad
stiilis ülistas ta moodsa tsivilisatsiooni saavutusi ja väitis, et vana kunst on surnud
ning kõlbmatu.
Futurismile ongi omane vanade kultuuritraditsioonide hülgamine. See
tulevikukunst eitas traditsioonilist kultuuri, kirjandust ja keelekasutust, laadilt oli
futurism agressiivne ja ründav, nihilistlik, poliitiliselt äärmuslik. Futuristidest õhkus
raevu ja rahulolematust kogu vana vaimse maailma vastu. Nad kutsusid olemasoleva
kunsti asemele looma uut, mis kajastaks ajasutule iseloomulikku: kiirust,
dünaamilistust, suurlinnlikku elutempot, tehnika võidukäiku. Futuristide eesmärgiks
oli kirjanduse toomine tänavale, senise madala kõrgemale tõstmine. Nad püüdelsid ka
kogu ühiskonna ümberkujundamisele, selleks tuli alustada keele muutmisest, mis
omakorda pidi kaasa tooma mõtlemise muutmise. Sel teel loodeti lõpuks jõuda uue
maailmakorralduse kehtestamiseni. Uuteks kirjandus teemadeks olid: tööstus, tööline,
annaabi.ee 
