Eesti kirjandus- ja kultuurielu 1960
"
Et nõukogude kirjanduses oli soositud üksnes realistlik loomelaad, siis püüti
proosauuenduslikke võtteid põhjendada prantsuse marksistilt Roger Garaudylt laenatud
piirideta realismi mõiste abil. Poleemikaid ja ametlikku vastuseisu tekitasid Arvo Valtoni
grotesksed ja võõrandumist käsitlevad novellid, samuti nooruslikust protestivaimust kantud
Mati Undi ja karjerismi paljastavad Enn Vetemaa lühiromaanid. Uuenduslik proosa
keskendus suurte ajastupanoraamide loomise asemel kaasaja inimese sisemaailmale, mis eriti
ilmekaks sai Vaino Vahingu psühhoanalüütilises proosas ja näidendites. Ka kodumaal juurdus
eksistentsialismisugemeline eluvaatlus, mida võis märgata juba Juhan Smuuli reisi- ja
mõttepäevikuis "Jäine raamat" ja "Jaapani meri, detsember".
Uuenduse tegi 1960. aastail läbi ka eesti pagulaskirjandus: peamiselt väljendus see nooremate
autorite poleemilise protestina seni kirjanduses domineerinud konservatiivse maailmavaate ja
annaabi.ee 
