NÕUKOGUDE KULTUURIPOLIITIKA JA TEATRIELU
Rahvusliku ajaloo ja ühismälu
temaatikat kandsid suurel määral eesti klassika lavatõlgendused, ideoloogilise
lubatavuse piire kompavasse lähiajaloo kajastusse andsid oma osa kaasaegsete
prosaistide (Paul Kuusberg, Mats Traat, Juhan Peegel jt.) loomingu
dramatiseeringud; neist kõige põhjalikumalt on dokumenteeritud Mats Traadi
romaanil põhinenud Voldemar Panso dramatiseeringu ja lavastuse „Tants
aurukatla ümber” lavalugu (1973 Draamateatris) koos ajastuomaste
ideoloogiliste vaenamistega (vt. Vellerand 2006). Aastakümne dominandiks võis
üldise poliitilise süsteemi suletuse ja jäikuse kiuste pidada nn. uuendajate
anderikast põlvkonda; eespool mainitute kõrval tuleb nimetada veel Rein Aguri
1970.–1980. aastate lavastusi Nukuteatris, mis haakusid noore režii
suundumustega. Kümnendi teiseks pooleks oli vabam metafoorsus jõudnud
mitmete lavastajate loomingusse, olles aga pahatihti ka tublisti lahjenenud. 35