parandab lugemisoskust. Inimene, kes loeb raamatuid, teab rohkem, tema mõttemaailm on avaram ning see aitab tal ka asjadest paremini aru saada ja mõista. Tänapäeva inimeste vajadused on väga erinevad ning sellest tulenevalt on ka raamatuid igale maitsele. Kõikides koolides on raamatute lugemine kohustuslik. Mõnes koolis vähem, mõnes koolis rohkem. Põhikoolis suhtusime me kohustuslikku kirjandusse kui mõttetusse ajaraisku ning tihtipeale ei lugenud me õpetaja antud kirjandust läbi. Me kas lasime kellelegi klassikaaslastest endale raamatu ümber jutustada või tegime töö ehku peale. Gümnaasiumis on aga asi veidike teistmoodi. Gümnaasiumisse oleme me tulnud vabatahtlikult ja seega me mõistame miks meile antakse õppida ja miks me seda ka tegema peame. Ma ei ütle, et kõik õpetaja antud kirjandus on ülimalt intrigeeriv, kuid
astuma, ma olen oma kodumaa jaoks vajalik, nagu ka tema on minu jaoks. Kahjuks on tänapäeval elu nii mugavaks muutunud, et eelistatakse teha ükskõik mida, peaasi, et ei peaks aega teenima. Loomulikult paljudel pole võimalik sellest eemale põigelda, kuid peaaegu igal aastal ei ilmu umbes 100 inimest kohale. See peaks juba midagi näitama. Leian, et ehk võib põhjuseks olla viga süsteemis. Vahest peetakse sõjaväge liiga kergeks ning seda võetakse kui ajaraisku. Samas, kui juba kerge reziimiga ajateenistusest üritatakse hoiduda, mis juhtub siis, kui seda karmistada? Kas keegi üldse tuleks kohale? Üheks põhjuseks, miks pole motivatsiooni, on see, et Eestit ei ohusta otseselt keegi. Selle all ma mõtlen seda, et mitte ühegi riigi armee pole meil piiri ääres ootamas, millal me oma sammu astume. Kaudne oht tuleb küll Venemaalt, kuid seda ei võeta piisavalt tõsiselt, kuna ,,meil on ju NATO selja taga". Hea näide ohutundest on
annaabi.ee 
