ANTIPEDAGOOGIKA: KOOLIDETA ÜHISKOND
Sahlberg 1998, Rinne & Salmi 1998, Groddeck&Garlichs 1978).
Kooliõppimist võib võrrelda pika viibimisega kalmistul, kus loetakse nekrolooge
suurmeeste saavutustest. Õpilase osaks on olla nende dialoogi vaikne ärakuulaja (Ruus
2000).
Empiiriline uurimus eesti koolinoorte koolikogemusest lubab väita, et praegu keskendub
õpilaste hool oma olemise eest koolis kooli raamtingimustega toimetulemisele
sooritada ettenähtud ülesanded, ületada oma igavus ja väsimus, tulla toime
ajaprobleemidega, meeldida õpetajale jne (Kuurme 2004). Õpilased peaksid võimalikult
palju saama koolis ise olla oma situatsioonide arhitektid, mitte aga õpetaja tegevuse ja
verbaalsete õpisisude tarbijad.
Omalt poolt leian, et selline hariduskorraldus ei kannaks vilja, sest tänapäeva kiire
argielu juures poleks tavalisel inimesel aega tegeleda lapsega, et teda tema soovide
kohaselt harida. Lisaks sellele on kool üks kohti, kus laps saab endale uusi sõprussuhteid
luua ja seeläbi sotsiaalselt areneda