Andrus Kivirähk „Mees, kes teadis ussisõnu”
õnnelikumal juhul toob endaga kaasa kultuuri põhiväärtuste üsna valulise ümberhindamise.
Kivirähki auks tuleb öelda, et ta on ainuke kirjanik, kes püüdleb meie rahva vaimsete
ühisnimetajate tabamise ning märgistamise poole. See on säärasel pragmaatilisel ajal, nagu
meil parasjagu käes on, üks igati tänuväärne ettevõtmine. Möödanikku me eestlastena tagasi
ei saa. Ei saa me tagasi isegi tõsiloolise ning faktiliselt korrektse ajaloolugemise juurde.
Omaenda ajalugugi peame me vallutajate kroonikatest õppima. Oleme rahvas, kellel on
kultuurikatkestusi kordades enam kui mõnel teisel. Seda imetlusväärsem on see, mis neist
katkestutest läbi on tulnud. Ometi miski on. On folkloor ja geenid ja keel. Meenutus
möödunud õnneajast ning unistus tulevasest. Ja Kalevipoeg on, kes on küll jalutu, nagu
Leemeti vanaisa, aga kes ometi võib veel sekkuda, nii nagu Põhjakonngi. Need faktid mida
me endi ajaloost saame kokku põimida on üsnagi kasinad
annaabi.ee 
