alates 19 sajandist. Arhivaalidega saab tutvuda nii otsingumootorite kaudu internetis, kui ka kohapeal uurimissaalis. Kaasa võtta või koopiaid teha pole kahjuks lubatud. Ka on avatud arhiivi juures näitus, mida saab külastada tasuta. Seal saab tutvuda väljapanekuga Tallinna ajaloost dokumentide ja fotode näol. Ka saab ülevaate sellest kuidas ajalugu arhiivis on talletatud. Huvitavaks faktiks veel minu jaoks on see, et on väljatöötatud programm, mille raames saab gümnaasiumi ajalootunde viia läbi arhiivis. Õppematerjaliks need samad ürikud, mis sisaldavad Eesti ajalugu 13 sajandist alates. See oleks päris põnev ja isegi osaleks sellises tunnis. See siis väike ülevaade Tallinna Linnaarhiivist. Ilmselt varsti sean sammud ka arhiivi näitusele, et saada selgemat pilti sellest kõigest.
üritab ta mängida nn suhteeksperti ja temale sümpaatseid üksikuid reisijaid üksteisele lähestikku istuma panna tekitades seeläbi loodetavasti nii mõnegi kuuma armusuhte. Tegemist on postmodernistliku paroodiaga. Milline roll on paroodial ja pastišil postmodernistlikus kirjanduses? Kasutatakse pastišši; kirjanikud tajuvad, et kõik on juba varem olnud, ei püüagi olla originaalsed. Jamesoni jaoks oli postmodernismile iseloomulik ajalootunde kadumine, kus kaasaegne sotsiaalne süsteem ei suuda „alal hoida omaenese minevikku ja on hakanud elama kestvas olevikus“. Jameson: pastišš kui „tühi paroodia“, mis on iseloomulik postmodernismile. Paroodia, kus seosed ei vii kuhugi, puudub koomiline sisu. Linda Hutcheoni peab paroodiat täiuslikuks postmodernismi vormiks. Ta näeb postmodernismi üheks iseloomustavama joonena ajaloolist metafiktsiooni – kirjandus, mis rõhutab
annaabi.ee 
