Ood K.J. Kuuldemäng R. Faehlmann ,,Müütilised Peterson ,,Kuu" muistendid" H. C. Andersen ,,Inetu Pardipoeg" Eluloo raamat M. Poom ,,Minu lugu" Romaannovellides A. Gailit ,,Toomas Nipernaadi" Lühirooman Mati Unt ,,Sügisball" Üksik romaan A. Kivikas ,,Nimed marmortahvlil" Romaanitsüklid diloogia L. Tolstoi ,,Anna Karenina" triloogia E. Vilde ajalootriloogia tetraloogia A. Hint ,,Tuuline rand" pentaloogia A.H Tammsaare
häda ja õnnetust. Soovides kätte maksta Ülgasele piinas Leemet teda ning lootis, et vanamees siis oma vigastustesse sureb. Kui tegemist oleks olnud Ülgase minajutustusena, oleks ta sealt edasi oma tegusid esitanud õilsa ja hoogsa võitlusena nürimeelse ja topaka rahvaga. See viis omakorda Leemeti vastuoluni Johannesega. See kirglik vastandus osutabki ühtlasi ühele "Mees, kes teadis ussisõnu" olulisele erinevusele Kivirähki "ajalootriloogia" kahest esimesest romaanist, mis toimisid eelkõige omalaadi pingelõdvendajatena. Ivan Orav liialdas naeruväärsuseni Pätsi aja nostalgiaga ning "Rehepapp" pööras pahupidi musta orjaöö kuvandi, lastes kavalatel talupoegadel abitut ja heatahtlikku mõisarahvast lõputult lollitada ja ära kasutada. Seega küll erinevate võtete abil, pakkusid mõlemad võimalust suhestuda senini rahvusliku tragöödia võtmes käsitletud perioodidega mänglevamalt ja