Kivirähk "Rehepapp" ja "Mees, kes teadis ussisõnu"
kuna mõlemas teoses oli erinevat sorti uske, kuid kummaski ei öeldud, et üks on parem kui teine.
Samas on erinev see, et ,,Rehepapis" usuti Jumalat ja teeniti Vanapaganat, see oli kogu teose üks
tähtis ja lahutamatu osa. Kuid ,,Ussisõnad" oli selles plaanis võrdlemisi ateistlik teos. Kivirähk ei
tee siin tegelikult üht maailmanägemist, mõtteviisi või usku teisest paremaks, vaid nendib küünilise
ratsionalistina asju sellisena, nagu nad on. Kui ristiusu demoniseerimine on eesti ajalooromaanis
üldiselt tavaline, siis siin on hiiekultus sellega võrdselt negatiivne: "Hiietark on tavaline petis, kes
oma pühade pärnade all vigurit teeb samasugune suli nagu need mungad, kes Johannesele ja
külarahvale igasuguseid lollusi õpetasid". Ja vaevalt on siinsetes ajalooromaanides varem kohatud
peakangelast, kelle elu kõige õnnelikum hetk on tema pulm hiiesalus, mis äsja on liha
küpsetamiseks maha raiutud ja põletatud ning kelle lootustele on antud luhtuda kahel korral,
annaabi.ee 
