Klassitism ja romantsim
tahtmatult väljendas ka pettumist ühiskonnas. Neile, kes kehtiva korraga rahul olid,
muutus klassitsismi kaitsmine mitte ainult esteetiliseks, vaid ka poliitiliseks
ülesandeks. Riik pooldas klassitsismi. Riigi poolt tunnustatud kunsti nimetatakse
ametlikuks, tunnustamata kunsti aga sõltumatuks.
Ametlik kunst. Kujunes välja kindel teemade hierarhia kõrgelt hinnati
mütoloogilisi, religioosseis, allegoorilisi kompositsioone, ka ajaloolisipilte ja siis
portreid. Maastikku, natüürmorti ja olustikku peeti tähtsusetuks. 19. saj ametlikku
kunsti on nimetatud ka akademismiks. Tavalise elu otsest kujutamist peeti labaseks,
seda tuli parandada ja idealiseerida. Akademism tähtsustas maalikunstis joonistust,
värvid polnud olulised. Kuid aegapidi toodi ametlikku kunsti ka uusi võtteid ja
ellusuhtumisi, mis avaldusid sõltumatus kunstis.
Sõltumatu kunst. Seda toetasid opositsioonilised jõud, osa radikaalsest kodanlusest
ja haritlased. 19