kujud selle sõa otseses täenduses, vaid kirjaniku kunstilised üdistused, kelle tegevuse kaudu on nädatud ajaloolisi südmusi ja neid kandvaid jõde. «Hallikateks ajaloolistele juttudele on mul kõk saadavad Eesti- ja Baltimaa ajaraamatud olnud, millede (Eesti kodustes asjades väa puudulisi) teateid oma vaba hä aksarvamist mö oda tarvitasin,» mägib Bornhöe. «Südmustik ise on ju sakste tõmatud pä ajoontes täesti ajaloolik. Laiemas, nimelt Eesti mõtes on seda ka pä akangelased Jaanus («Tasuja») ja Villu, kui meeles peame, et nii suurt ja üeüdist priiusesõa (Saksa mõtes «matside mäsu»), nagu see 1343 terves Eestis lahti pä asis, ilma suurte teole kulutajateta, tõliste rahvakangelasteta mõelda ei võ... Luuletatud on nad ses mõtes, et neil ajalooline ristität, ajalooliselt kinnitatud nimi ja pass puuduvad.» Ütlasi täendab kirjanik täe õgusega: «Sarnane passita, aga rahvale siisgi üiarmas
annaabi.ee 
