Viivi luik referaat
Isa vöörusest tuleb välja.
Ta kuurist, mis nüüd on pisem,
võtab terava labida välja.
Ja valguse armulise.
,,Igavik"
,,Luige luules kohtame igavikulist, just nagu isikuvälist vaatepunkti. /---/
Isikuvälisus on tinglik /---/ Isik tunneb end elusolevana mitte siin, vaid teises
mõõtmes.../---/ Varem oli väärtuslik sisemise ja igavikulise kooskõla..." (E.
Mihkelson)
Luik arvab: ,,Luules on peaaegu võimatu väljendada ajalookogemust." Küll on
aga võimalik sõnasse jäädvustada aja ilusat valu. Luuletaja usub Sõna võimu ja
jõusse,usub, et sellega saab muuta inimest ja aega, aega inimese kaudu.
INIMESE KÄSI LIIGUB VALGEL LEHEL,
nahk ja küüned, liha, sooned, luu.
Aga hääd ja kurja vapralt kaasa tehes
seisab kolme sõrme vahel pliiats truu.
Väljas undab tuul või linn või ajalugu.
Pilk on muutunud ja saanud salapära.
Süda liiguta end rinnus ühtelugu,
aga suu ei suuda seletada ära,
annaabi.ee 
