Eesti kirjandus II kevad
Kross kirjutab ajalooainelist proosat ja sellega seoses saab ta ka tuntuks.
Suurem tuntus tuleb 70ndate jooksul, eriti romaaniga „Keisri hull“. Kross
tegeleb 70ndatel/80ndatel ennekõike Eesti ajalooliste tegelastega.
Enamasti vaatab ajaloole läbi kultuurilooprisma. Võib meenutada, et see
on sel ajal laiem nähtus. Kross on üks põhilisi inspireerijaid, kes alustab
ajaloolise proosa lainet. Krossi puhul on ka klassikalise ajalookirjutuse
uuendamise taotlus. Ilukirjandus andis ajalookirjutamisel ikkagi teatavaid
vabadusi – andis võimaluse näidata seda mitmekülgsemalt. Ta käib
arhiivides, et lugeda vanu ürikuid. Teine külg asjal on see, et ta hakkab
Eesti ajaloost mingeid huvitavaid tegelasi välja kaevama ja on suida
konkreetselt näha, kuidas ta täiendab seda ajalookirjutust.
Krossi loomingusse hakkavad ilmuma problemaatilisedmad tegelased.
Lugejal tekib ka kohe küsimus, et kas tema teostel on ka nõukogude
korraga ka mingi seos
annaabi.ee 
