Kirjandus keskajast
Kaudselt uurib ka Dante Alighierit. Sureb 70-aastasena
vanadusse.
Tänu Francesco Petrarcale on alles jäänud Cicero kõned, mille ta oma antiigi uurimise
käigus avastas. Ta hindas Vergiliust ja Cicerot eriti kõrgelt. Tegeles ka ise sarnaste
žanridega. Kirjutas teose „Kirjad“, kus ta kirjutas oma mõtteid antiigi suurkujudele ja
käsitles kaasaja probleeme. Ta eelistas kirjutada ladina keelt erinevalt Dante
Alighierist. Kirjutas ka „Läkitused“, kus ta rääkis ajalookangelastest.
Tema tuntuim teos on „Laulude raamat“ ehk „Canzoniere“. Seda täiendas ta oma elu
vältel, sest ta oli ambitsioonikas perfektsionist kuulsuse suhtes. Ta tahtis, et teda veel
kaua mäletatakse hea teose valmimise eest. Elu lõpuks oli selles raamatus 366 laulu
või luuletust.
Laurasse oli mees armunud 21 aastat. Igal nende kohtumispäeval kirjutas ta uue
soneti. Ta mitte ainult ei imetle armastatut, nagu Alighieri, vaid ka ihaleb ja tunneb
maist armastust naise vastu