senisest õpetajatest, kes ei osanud vene keelt. Juba vallakoolides pidid lapsed õppima vene keeles kõiki aineid peale usuõpetuse ja emakeele. Ka omavahel tuli lastel kõnelda vene keeles ja selle nõude vastu eksijaid karistati mitmesuguste leidlike meetoditega. Poliitiline elu Eesti poliitilises elus oli kujunenud olukorra tõttu võimalik tegutseda vaid kaudsete vahenditega. Venestusaja kesksemateks tegelasteks kujunesid kaks ajalehetoimetajat – Jaan Tõnisson 1896. aastal Karl August Hermannilt omandatud “Postimehe” ja Ado Grenzstein “Oleviku” eesotsas. Nende meeste ja nende ajalehtede vahel toimunud võitluse tuumaks oli väikerahva elujõulisuse küsimus. Revolutsioon 1905. aasta revolutsioon leidis Eestist eest erinevad rahvuslikud ja sotsiaalsed jõud. Üks tähtsamaid vastuolusid valitses eestlaste ja sakslaste vahel. Alahinnata ei saa ka marksistlike ideede levikut ja tekkinud
peaks käima. Parteilise ajakirjanduse periood kestis Eestis 1930. aastate alguseni, mil see autokraatliku reziimi kehtima hakates lihtsalt välja suretati. Varasem ajakirjanik Eestis Varaseimad eestikeelsed väljaanded olid väikesemahulised, ilmusid suhteliselt harva. Nende kokkuseadmine, toimetamine ja kirjastamine nõudsid veel küllalt vähe aega ja tööjõudu. Eesti ajakirjanduse hälliperioodil polnud ühtki ajalehetoimetajat, kellele see töö oleks olnud elukutseks ja leiba andvaks ametiks. Pigem vastupidi: ajalehtede ja ajakirjade tegijad said üsna pisikest, peaaegu sümboolset honorari (Kreutzwald). Kui aga toimetaja oli ise ka väljaandja, tuli tal eestikeelse lehe tegemisel sageli oma taskust juurde maksta (Masing). Niisiis oli ajakirjanikutöö Eestis enne 1860. aastaid tegijatele kõrvalharrastus mingi teise, elatist andva ameti kõrval. Selline oli ajakirjaniku elukutse algus kõigis maades.
annaabi.ee 
