Mida tähendab sõnavabadus?
Pärast
Teist maailmasõda oli Eesti NSV-s lubatud oma avalik arvamuse avaldamine vaid nõukogude
võimu ülistamise ja kapitalismi mahategemise ulatuses. Vastupidisel arvamusel olijad, kes
julgesid endist Eesti Vabariiki kiita ja samal ajal kritiseerida kehtivat korda, saadeti võimude
poolt Siberisse asumisele või vanglasse. Kõige halvimal juhul võis süüdlast oodata ka
mahalaskmine. Kuna inimestel oli pidev hirm, siis hoiti oma mõtteid endale. Sama reegel
kehtis ka ajakirjanduses, kus ajalehereporterid õppisid oma tegelikke mõtteid edasi andma
peidetud kujul ja rahvas omakorda õppis ridade vahelt lugema.
Tegelikult oleks parimaks lahenduseks nn. iseregulatsioon. Juba praegu võime
paljudel veebilehtedel näha üleskutseid ,,Teata laimust!", ,,Ära sõima!" või ,,Ära sigatse!",
samuti on võimalik hinnata kommentaare. Need kõik on tugeva kodanikuühiskonna
väljendusvormid ja aitavad meil paremini hakkama saada. Kõige paremini toimivad alati
annaabi.ee 
