KADRIORU SAKSA GÜMNAASIUMI ÕPETAJAD VÕIMUKEERISES
tasahaaval küttepuudeks. (Vahtre 2002: 19-45)
Elektrooniline massimeedia piirdus raadioga, millele lisandusid translatsioonraadio ja
valjuhääldajad linnades telefonipostide otsas. Telefoniside oli hõre, kodune telefon haruldus,
veelgi vähem oli avalikke taksofone. Oma koht oli telegraafil, palju asju aeti kirja teel. Ajalehed
minetasid suurema osa oma algsest tähendusest ja kujunesid kommunistliku propaganda üheks
põhikanaliks. See võttis enda alla suurema osa ajalehepinnast, ja paljud lugejad harjusid lehte
lugema tagant ettepoole, kuivõrd vähegi huvipakkuv info oli pagendatud viimastele
lehekülgedele. (Ibid.)
Elu-olu uueks komponendiks kujuneski väga mitmesugustesse vormidesse valatud stalinistlik
ajuloputus. Linnadesse kerkisid Stalini kujud, kõikjal võis näha tema portreesid ja punaseid
loosungeid. Igas asutuses pidi olema nn. Punanurk- punane kangas mingi loosungiga, Stalini
portree jms. (Ibid.)