Holokaust
kaasvangi.
[…] Töökoha läheduses avastasid tüdrukud autoremonditöökoja, kus töötasid eestlased. Hädavajaduse
ettekäändel jooksid tüdrukud tihti sinna meeste juurde ja peagi oli igal ühel oma „sõber“, kes temaga
oma moonakotti jagas. […] Mul oli üks eestlane, kes mind armastas. Ta nimi oli Juku Rannamets. Ma ei
saanud aga temaga rääkida, ma ei osanud eesti keelt ega tema tšehhi keelt. Kui ma tulin, seisatasin ühe
klaasukse taha, ta nägi mind, võttis ajalehepaberisse mässitud pakikese, pani selle masina peale ja läks
minema. Läksin masina juurde ja võtsin pakikese. Selline side oli meie vahel. Niiviisi aitas ta mind, kui tal
võimalik oli, kogu selle aja, mis ma Tallinnas olin.
[…] Eva Dubovát aitas üks Wehrmachti sõdur: Ühel ilusal päeval, kui me vabrikust tagasi vanglasse
läksime, ilmus üks saksa sõdur ja küsis, ega kedagi Karlsbadist ei ole. Näidati minu peale ja ta tuli minu
annaabi.ee 
