Alo Paju
Et need märksõnad võivad tähistada ka kunstiliselt
kandvaid nähtusi, siis tuleb kindlasti ära märkida, et antud raamatu puhul ei ole see nii.
Pigem tekib selline ebamugavustunne - saad aru, et autor tahab teha nalja, aga et naljad
on nürivõitu, siis kuuled vaimukõrvas mitte kuulajate naeru, vaid piinlikku vaikust.
Vaimukaid ütlusi on kümmekond, aga need mattuvad jabura sõnavahu alla. Need naljad
oleks võinud mahutada paari "Baskini anekdoodi" mahtu ajalehenurka ning suhteliselt
terase loo Jumala Restoranist vormistada humoreskina mõne lehe huumorilisasse, aga et
terve raamat... Pidevalt joobes tegelaste tramburai ei suuda kohe kuidagi kaasa haarata.
Ehk pole ka autor karsklane... Kui pehmelt öelda? Ehk selgitub suvaliselt paberile
voolanud tekst autori teadvuse erilise seisundiga "loomehetkel"? Ikka õige, et Algernon
selle teksti tagasi lükkas.
Minu arvamus teose kohta ehk järellugu
annaabi.ee 
