Juhan Viiding
kui lõpuks käe all oli kirstulaud
mu isa luud ta keeras mantli sisse
ja voorimees viis pidumaja ette
ma mäletan ta vaarus uksest sisse
ja viskas kondid minu jalge ette
nad naelutasid siis mu vastu seina
ja minu pihta täpsust visati
sa tundsid ehtsat ajaleheleina
kui igast kõrist surma kisati
Armastuslaul
kui jäädki teeks mis kuhugi ei vii
ei saagi viia vana jalutut
siis armas jumal mõni päev tee nii
et väsind õnne tunneks valutut
ei mingit kahtlust mingit salaviha
mis mingituna lahkusena näib