Kirjandusteooria
silmas teatrit ning selle tehnilisi võimalusi. Erandi moodustavad lugemisdraamad, millel on
enemasti suur maht, keeruline probleemistik või mille lavastamist takistab lavatehnika
võimaluste piiratus. Lugemisdraamasid saab kõigele vaatamata ka lavastada, sest teksti võib
kärpida, sisu edastada teatrikunsti vahenditega, sisse tuua Jutustaja jms. Põhimõtteliselt on
võimalik ju teatris mängida kõike: näidendeid, proosapalu, luulekavu, dokumentaalsel
materjalil (ajaleheartiklitel, intervjuudel, päevikutel, dokumentidel) põhinevaid tekste.
Näitekirjandus on kirjanduse ja teatri otsene lõikumispunkt.
Draama ja eepika erinevused.
1. Draamas ei ole enam jutustajat, kes vaataks tegelasi kõrvalt, seletaks lugejale /
vaatajale nende käitumist, räägiks olulistest minevikusündmustest. Suurem osa loo
jälgimiseks ja tegelaste mõistmiseks olulist infot tuleb esitada tegelastel endil.
annaabi.ee 
