Eesti Kirjanduse Ajalugu II
kord mäletuslikus pühapäevapaistes, kord nostalgilises kaotatud maa tunded või üksikasjalikult väljajoonistatud
deskriptiivsuses või sümboolsete fantaasiarikaste kujutlusmaastikena, mis mõnel puhul võivad meenutada „Reheahju“
unenäopildistikku, teisalt segunevad Skåne loodusega. Sisemine ühtlustunne on nii katkematu, et viimases kogus jõuab
kirjanik lüürilise enesesugestioonini. Pärast III kogu on Kangro luulesse sugenenud jätkuvalt ajalaululist elementi, esialgu
sõjaaja tegelikkuse kajastusena, hiljem võõrsil viibijate eksistentsi mõtestamisena, missioonitunde äratamisena. Kriitiline
hinnang kodumaal toimuvasse avaldub eelistavalt sümbolpiltide kaudu, kuigi ei puudu ka ideedeklaratsioonidesse rüütatud,
ründavad või üleskutsuvad värsid. Suure osa Kangro luulest moodustab endiselt mediteeriv enesetunnetuslüürika, milles
annaabi.ee 
