V. Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat
ja ka ajaloolasele. Nad näitavad nagu küklooplikud müürid, egiptuse püramiidid, hindude
hiiglasuured templidki, kui põline on arhitektuur ja kuidas mineviku suurimad ehitused on
pigemini ühiskonna kui üksikisiku sünnitus, pigemini rahvaste loomingulise pingutuse
saadus kui geeniuse vaimusähvatus, varaait, mille rahvas päranduseks jätab, sajandite
ladestus, sade, mis järele jääb inimühiskonna järkjärgulisest aurumisest, ühesõnaga
orgaaniline looming. Iga ajalaine uhub midagi uut juurde, iga rahvatõug lisab omalt poolt
oma kihi monumendile juurde, iga isik oma kivi. Nõnda teevad koprad, nõnda teevad
mesilased, nõnda ka inimene. Paabeli torn, see arhitektuuri suurim sümbol, on mesipuu.
Suured ehitused on nagu suured mäedki sajandite looming. Tihti on kunsti vorm juba
muutunud, ehitused ise aga veel pooleli, pendent opera interrupta neid jätkatakse siis
rahulikult uue kunsti suunas. Uus kunstistul võtab teose üle, nii nagu ta selle eest leiab,
annaabi.ee 
