Inimene hakkas teadvustama end mitte vaid kui tulemust, vaid põhjust. Kreekas hakati esimest korda tähelepanu pöörama aeg-ruumis toimuvale ajalikkusele, mis oli vajalik mõistmaks ühiskondlikku arengut. Antiikajal võib täheldada esimest korda laialdast huvi enese mineviku vastu, mis väljendus massilises kogumises ning raamatukogude, arhiivide ja kollektsioonide loomises. Kreeklastel eksisteeris kaks ajamõistet igavik (aion) ja liikuv aeg (chronos). Viimasega on seotud tsükliline ajakontseptsioon: aja pidevalt muutuvad etapid minevik, olevik, tulevik olid ajaterviku osad, mis vaheldusid, nii nagu inimelu oma järgnevuses. Ka keskaja inimese maailmapildis oli sama süsteem olulisel kohal: ilmaliku elu jaoks oli aastaaegade tsükkel ning liturgilise elu jaoks kiriklik tsükkel. Nii religioossete, ajalooliste ja isikliku elu tsüklite aluseks on looduse tsüklilisus. Kristlikku kultuuri kuuluva inimese teadvuses tõlgendatakse aega kaheselt aeg, mis möödub
seda on lihast sündinud, on Aadama patust nakatatud. Aadama üleastumise pärast on kogu inimsugu määratud kannatama valu ja süütunnet ning lõpuks surema. Filosoofia Augustinusel puudub filosoofiline süsteem Kasutab väljendeid, mille täpne tähendus pole selge Teoloogilised teosed Neis oli filosoofiat `'De trinitate'' Tunnetusteooria `'Pihtimused'' Ajakontseptsioon Augustinuse filosoofia oli allutatud teoloogiale, sest arul puudub võimalus jõuda tõeni ilma ilmutuseta. Minu olemasolu Minu olemasoluga seostab ta elu ja mõistmist Ta on kindel kolmes asjas: Ta on olemas Ta elab Ta mõistab Kogemuslik tunnetus Meelte abil tunnetatavate asjade suhtes võime end petta. Meeltemuljed on suhtelised selles mõttes, et näiteks otsustus kuuma või külma kohta
annaabi.ee 
