Massikommunikatsiooni ja Eesti ajakirjanduse ajalugu
19. sajandil ei kasutatud veel mõistet ajakirjanik. Nii nagu ajakirjandust loeti
kirjanduse üheks osaks, peeti ka ajalehe kirjutajaid kirjanike hulka kuuluvaiks.
Üksteise poole pöörduti sõnaga ametivend, lugejale öeldi toimetuse liikme kohta lehe
tööline. Alles sajandi lõpukümnendil kirjutab Jaan Lammas Eesti Postimehes: "Ja
teades, missugune vägi ja võim ajakirjanikkudel on..." (Eesti Postimees 18.3.1895).
Umbkaudu sellest ajast nimetatakse ajalehetegijaid sagedamini ajakirjanikeks.
Eestikeelse rahvusliku ajakirjanduse tekkimise perioodil (1857-1877) tegutses
väljaannete juures 8 ajalehe kirjutajat: F.N. Russow (Tallinna Koddaniko Ramat), J.
Diesfeld (Missioni Leht), J. Hurt (EP lisaleht), J.V. Jannsen ja L. Koidula (PP ja EP),
C. Körber (Tallorahwa Postimees), C.F. Lorenzonn (PP) ning A.H. Haller (Ristirahva
Pühapäevaleht). Püsima jäid eelkõige Jannseni rahvapäraselt kirjutatud PP ja EP, mis
pöördusid lugeja kui võrdse poole