Mait Metsanurk
Kooliõpilased teavad Mait Metsanurka tema ajaloolise romaani "Ümera jõel" järgi. Ta
avaldas humoristlikke lühijutte aastast 1904. Metsanurga näidendiga "Päikese tõusul" avati
teater "Estonia" (1906). Tõsiseks saavutuseks peeti romaani "Vahesaare Villem" (1909), mis
kujutab noore peremehe võitlust võlgadesse sattunud talu pärast. Romaan "Orjad" (1912)
annab pildi ajajärgu avalikus elus ilmnenud ebakohtadest ajakirjandusringkondade kujutamise
kaudu. Jõuka ärimehe sisemist ummikut kujutab psühholoogiline romaan "Ennäe inimest!"
(1918).
Metsanurga loomingu põhiprobleemiks on inimese eetilised valikud ja käitumine. Tema
maailmavaatelistel ja ideelistel konfliktidel põhinev looming -- draama "Kindrali poeg"
(1925), romaanid "Jäljetu haud" (1926), "Valge pilv" (1926) ja "Punane tuul" (1928) --
äratas 1920. aastate kriitikas ägedaid vaidlusi.
Mait Metsanurk elas oma viimased aastad Tallinnas