Tiit Lauk humanitaar
Wilson, Thomas “Fats” Waller, Meade “Lux” Lewis, Albert Ammons ja Bill (William)
“Count” Basie. Aeg on tõestanud, et tal oli täielik õigus – need nimed on tuntud tänapäevalgi
ja džässpianismi ajaloos on neil kõigil väärikas koht, esimese jaotuse mehed aga on unustuse
hõlma vajunud ja nende nimed ei ütle tänapäeva džässihuvilisele enam midagi.
Kuigi nimetatud kiri on adresseeritud konkreetsetele isikutele, on see kirjutatud ajakirjan-
dusliku arvustuse vormis, kus pole ühtki otsest pöördumist adressaatide poole. Oma kirja
sissejuhatavas lõigus annab Ambel hinnangu ka meie tantsubändide üldisele tasemele ja juhib
seejuures tähelepanu asjaolule, et huvitaval kombel on kõige paremal tasemel just amatöör-
orkestrid (“neist eriti aga üks” 227 ), kelle tase läheneb jõudsalt Skandinaavia ja Lääne-Euroopa
džässorkestrite tasemele, kuna professionaalid on suhteliselt staatilises olekus. Ta toob ka
annaabi.ee 
