Eestlaste nimepaneku traditsioon ja selle muutumine
- 13. sajandist alates. Tol ajal kasutusel olnud
läänemeresoome hõimude nimesüsteemi kuulunud muistsed isikunimed asendusid 16. sajandi
lõpuks ristiusustamisega kaasa tulnud nimedega, enamasti laenati nimede lühikujud ja neid
mugandati (Mari; Jaan). Laennimed moodustavad meie eesnimistu püsikihistuse. 19. sajandi
keskpaigaks hakati laennimedele eelistama võõrapäraseid nimesid, mis jäid ülekaalu 20.
sajandi esimeste kümnenditeni (Marie; Karl). Rahvusliku liikumimse ajajl 19. sajandi
lõpukümnendeil elustati varasemates kirjapanekutes ja rahvaluules leiduvaid muistseid
isikunimesid (Lembitu; Salme), lisa saadi Soomest (Aino; Väino), kirjandusest (Eha; Endel)
ja eriti uute nimede loomisega (Luule; Õie). Võõrapärased nimed asendusid laialt
propageeritud eestipäraste nimedega, mille kõrgaeg oli 1930. aastail, mil toimus ka nimede
eestistamine. 1940. aastail olid ülekaalus laennimed (Maie; Rein), 1950.- 1960. aastail valiti
annaabi.ee 
