EESTI KIRJAKEELE SÕNAVARA KONSPEKT
laenuandja keele, laenamise aja ja viisi (suuline, kirjalik) järgi.
• Eesti keele sõnavara on põhjalikumalt uuritud just diakroonilisest aspektist. Oluline on sellealases
uurimistöös olnud võrdlev-ajaloolise meetodi mõju. Selle meetodi tõi Eestisse Mihkel Veske,
hiljem rakendasid seda nt. K. A. Hermann, J. Mägiste, P. Ariste, P. Alvre jt.
Sünkrooniline leksikoloogia
• tegeleb uurimise ajal keeles olevate sõnade analüüsimisega
• on piiratud lühema ajaetapiga
• analüüsitakse sõnavara koosseisu, uusi laensõnu, sõnade nüüdistähendusi
Leksikoloogia põhimõisted: sõna
Sõna on üks mitmetähenduslikumaid keeletermineid, sellega tegeldakse erinevates -loogiates. Sõna
tunnuseid:
1) permutatsiooni vabadus (sõna asukohta lauses võib muuta);
2) sõnasse ei saa vabalt paigutada teisi elemente, ilma et üksus sellest muutuks;
3) omaette hääldatav üksus.
Sõnas on ühendatud tänapäevale ja kaugele minevikule omane
annaabi.ee 
