Enn vetemaa
absurd. Niisuguste süngete dekoratsioonide keskel toimetab autor freudismisugemetega psühholoogilist
analüüsi tegelassiseselt vaatepunktilt, käsutades minajutustuse vormi. Vetemaa mängib erinevate
keeleregistrite ja zanrireeglitega, intellektuaalne pinge on sujuvalt ühendatud süzeelise põnevusega. Stiil on
tugevalt meeleline. Lõhnade, helide ja värvide põimingust sündivad aistingukobarad kannavad
psühholoogilisi tähendusi ja tihenevad aegajalt sümboleiks. Kuitahes rusuvaist ja räigeist asjust Vetemaa ka
ei kirjutaks, on ta ikka artistlik, elegantne ja vaimukas.
Eeskätt Vetemaa nimega seob kriitika nn lühiromaani tekke, ja tema lühikesed (alla 100 lk) teosed annavad
tõepoolest psühholoogilise intensiivsuse ja tähenduslike detailide hoolika valikuga saavutatud faktuuri
tiheduse poolest romaani mõõdu välja