Immanuel Kant
disputandum), väidan ma - kuigi mitte samasuguse otsustavusega kui teoreetiliste ja
moraalsete otsustuste puhul, et see või teine objekt peaks samamoodi ka teistele meeldima.
Kes sellega nõus ei ole, seda kaldun ma pidama "maitsetuks". Siit ka ülesanne, mille Kant oma
"Otsustusvõime kriitika" esimeses osas ette võtab: esteetilise otsustusvõime kriitika (kusjuures
siin on esteetikal tavapärane tähendus, mitte nii nagu "Puhta mõistuse kriitika"
"transtsendentaalsel aisteetikal).
On olemas aga ka teine avar valdkond, kus me pidevalt langetame hinnanguid
"otstarbekuse" kohta: s.o. orgaanilise elu valdkond. Otstarbekuse printsiip on siin aga
teiselaadne kui esteetikas. Kaunis kutsub minus esile naudingutunde, kuna see seisab
millegagi minus, esteetilise tundega harmoonias. Rahuldus, mille ma saan, kui ma vaatlen
elava organismi otstarbekat ehitust, ei ole seotud mitte niivõrd tundega kui mõistusega, mis
annaabi.ee 
