Vana-Kreeka kirjandus
parima poeedi staatuse pärast. Rahvas eelistas kord üht, kord teist.
Veidi hiljem lõi Xenophanes filosoofilise eepose, mis kõneleb metafüüsilistest ja
loodusteaduslikest küsimustest eepose vormis. Nende kõrval esines veel Delfi
preestrite algatatud usuteaduslik eepos.
Nii valitses tolleaegses kreeka kirjanduses eepos, neid loeti tuhandeid. Üle kõige aga
särasid Homerose imetlusväärsed eeposed, need olid kreeklastele pühad raamatud ja
nende keel oli ainumaksev keel kogu maal. Kõigest sellest rikkusest on aga tänaseks
päevaks järele jäänud väga vähe.