Ohtu mõis
aastaarv 1769 ilmsesti ka peahoone on valminud selle aasta
paiku.
Barokkstiilile omaselt on kogu Ohtu mõisasüda kavandatud
sümmeetrilisena: keskmeks kahekordne kõrge
poolkelpkatusega härrastemaja, selle ees ovaalse ringteega
väljak, mida külgedelt raamivad ait ja talltõllakuur, samast
harmooniast on kantud ka puiesteed ja park. Tulemuseks on
haruldane arhitektuuriansambel. Samavõrd, kui võime hinnata
Ohtut unikaalse, ainukordsena, on ta ühtlasi oma ajastu
ehituskunsti tüüpiline näide. Mitmel pool üle vabariigi leidub rida
mõisaid, milliseid Ohtuga seob lähedane üldlahendus ja
detailikõne. Teatavasti olid 18. sajandi 60.70. aastad siinse
mõisaarhitektuuri arengus üldse murranguajaks ajaks, mil
seniste üsna tagasihoidlike härrashäärberite asemel hakkas
laialdlaselt kerkima tõelisi losse. Kaasaegsete hinnangul olevat
tollaseid mõisaomanikke haaranud justnagu mingi moehaigus