Elu eesmärk on pääseda välja nõiaringist, mille moodustavad sünd-surm-taassünd, et hing vabaks saaks. Kuid väga vähestele see õnnestub. Valdav enamus ei suuda ennast vabastada karma ja sansaara kütkeist ja on määratud lõpututele taassündidele. On huvitav ka see, et hindude kõige vanemates pühatekstides, veedades ei ole ühtegi vihjet transmigratsioonile ega karmale. Veedades leidub palju viiteid hoopis ainukordsele maisele elule, millele järgneb inimese hinge igavikuline eksistents mittemateriaalsel tasandil. Rig-Veda (Vedad on oma sisu poolest ohvri- ning ülistuslaulud, palved ja loitsud ja neid on neli) Rig-Veda sisaldab otseseid vihjeid taevariigile. Sealt võib lugeda, et taevatee on kardetav ning usklikel tuleb enne sinna saamist seista silmitsi paljude ohtudega nagu näiteks deemonitega, kes on valims neid kõrvaldama, kui nad peaksid õigelt teelt kõtvale kalduma.
Niisiis alkeemia põhieesmärgi seisukohalt on tema saavutused keemia alal üksnes kõrvalprodukt. Oluline ei olnud mitte niivõrd tegevuse konkreetne ja ajastatud resultaat, kuivõrd tegevus ise, selle mõtestamine, hingeline läbielamine, sisevaatlusele andumine ja jõupingutused täiuslikkuse saavutamisel. Täiuslikkust tuli otsida puhtast vaimsest tegevusest, loomingust, mitte asjast, mis saadi. Asi oli üksnes märk, sümbol, mis viitas loomisele kui alati ainukordsele, isikulisele, hingestatud protsessile, selle seesmise, suurel määral saladuseks jääva protsessi suuremale või väiksemale täiuslikkuseastmele. Täiuslikkuse piiriks oli jumal, keda ei saa enam kuidagi konkreetselt piiritleda, mitte millegi looduga samastada, kuid kes on kõige olemasoleva ja kõige võimaliku looja, põhjus, alus, mõte ja tõde. Alkeemiline Suur Toiming aitas keskaegset maailma mõista, inimesele omaseks teha. Keskajale oli