Tants aurukatla ümber
Taavet Aniluik sõidab koju, tema kauaoodatud päev. Kaheksa aastat oli ära. Tol korral
lahkus sõjaväeauto kastis. Poeg oli Saksa sõjaväes, vend põgenes Rootsi. Eesner oli see,
kes käskis ilmtingimata Taaveti ärasaadetavate nimekirja lisada. Ei tahtnud end varjata, sest
see ei käinud tema arusaamistega kokku; redutavad vargad, mõrtsukad jm odav inimpraht.
Ei tahtnud tegemisi virtina hooleks jätta, eelkõige harjumatusest ja uhkusest. Kes teab, vbla
siin Varsametsa serves ongi ta ainuarmsam koht, sest siin lehvib veel ähmane mälestus
ammusurnud naisest ja ajast, mida tagantjärele võib pidada õnnelikuks.
Tanumapihlakad on vanad, puud hädised nagu üksijäänud inimesed, tee on rohtunud. Kõik
jätab mõnevõrra hüljatud mulje. Ukse ees tabalukk (??)
annaabi.ee 
