tänapäevaga Renessanss on lahutamatu humanismist ja humanistide tegevusest. Humanism (ld. humanus inimlik) -inimese ja inimlikkuse väärtustamine. Alates Petrarcast: inimese ja inimlikkuse kaitse, võitlus inimese kui isiksuse vabastamise ees ning aktiivne vastuseis inimese sõltuvusele kirikust. Humanistid õpetlased, kes süvenesid antiiksesse kultuuri ja tutvustasid sellest ammutatud teadmisi kaasajale. Humaniste vastandati keskaja ainsatele õpetlastele teoloogidele ja vaimulikele. Nt. Petrarca, Boccaccio, Erasmus, Rabelais, Montaigne, Shakespeare ja Cervantes. 3. Dante Alighieri 13. ja 14 sajand. Sündinud Firenzes. Sai tavalise hariduse, aga oli suur iseõppija: uuris ise antiikaja kirjandust. Tema eeskujuks oli Vergilius. Teda peeti oma aja kõige haritumaks Firenzelaseks. Teosed: 1) ,,Uus elu"- Autobiograafiline teos. Koondas nii proosat kui luulet. Muusa Beatrice.
igavesele hukatusele. Inimene kui isiksus vabanes keskaja kirikudogmade ja seisuslike normide kammitsaist. Väga oluliseks sai inimese individuaalsus: isikupära, maapealne õnn ja harmooniline isiksus. 1. Humanism. Humanistideks ( ladina keeles humanus `inimlik') nimetati algul antiikkultuuri uurijaid ja kaasaegsetele tutvustajaid, kes vastandusid teoloogidele ja vaimulikele, seni ainsatele keskaja õpetlastele. Alates Petrarcast tähendas inimese ja inimlikkuse kaitset, inimese kui isiksuse vabastamist kiriku ja seisuslike normide kammitsast. Seepärast tuntakse humanistidena nii renessansiaegseid õpetlasi, kes enamasti kirjutasid ladina keeles ja uurisid mingit kitsast ala antiigis, kui ka kirjanikke (nt Petrarca, Boccaccio, Shakespeare, Cervantes), kes n-ö võitlesid inimese õnne eest. 2. Maadeavastused 15. sajandi lõpul ja 16
annaabi.ee 
